Aedniku unistus - Davidi budleja
Minu töökaaslane Irmen kõrvalkabinetist rääkis, et toob mulle mingi imelise taime istikuid. Selle õied pidid kasvama 60 cm suuruseks. Täna hommikul sain need imeistikud kätte ja kasvatamise juhendil oli kirjas, et see on Davidi budleja - Buddleia davidii. See nimi on mulle tuttav, sest aianduskoolis on ka neid põõsaid.

Mihkel Saar Hansaplantist ütleb budlejade kohta nii:
"Davidi budleia on pärit Hiinast. Euroopas kasvab budleja vabalt, kasvades kuni 3 m kõrguseks ja laiuseks põõsaks. Davidi budleia on heiteline, püstise kasvuga, roheliste vastakate lehtedega kiirekasvuline põõsas, mis meenutab enam püsilille kui põõsast.

Eestis käitubki budleia rohkem püsilille kui põõsana. Igal talvel külmub põõsas kuni maani tagasi, kuid kasvab ühe suve jooksul uuesti 1–1,5 m kõrguseks ja laiuseks põõsaks tagasi.

Davidi budleia väärtus seisneb hilises õitsemisajas ning erakordselt pikkades ja silmatorkavates õisikutes. Budleiad õitsevad juuli lõpust kuni esimeste külmadeni ja on ühed dekoratiivsemad õitsvad põõsad üldse. Iga kevadel puhkenud võrse tippu moodustab Davidi budleia erakordselt pika ja võimsa õisiku.

Tavaliselt on õisikud 20–30 cm pikkused, mõnedel sortidel isegi kuni 50 cm pikkused. Peale esimese õisiku moodustamist kasvab võrse külgpungadest uusi harusid, mille otsa moodustuvad uued õisikud. Nii jätkub õisikute moodustamine kuni külmadeni.
Meelitab liblikaid


Budleia õied lõhnavad magusalt ja meelitavad ligi kõiksugu putukaid. Eriti meeldib bud-leiade lõhn liblikatele. Päiksepaistelisel päeval on kindlasti mõni liblikas õitel puhkamas või põõsa ümber tiirutamas.

Kuna budleiad õitsevad suve lõpu poole, võib põõsastel kohata ainult ilusaid kirju tiivavärviga liblikaid. Kapsaliblikad on selleks ajaks oma lendamised juba lõpetanud. Liblikalembuse tõttu kutsutakse saksa keeles budleiat liblikapõõsaks.

Paljudest budleia sortidest võib esile tõsta kolme: “Black Knight”, “Pink Delight” ja “White Profusion”. “Black Knight” on varajase õitsemisega, tumelillade kuni 30 cm pikkuste õisikutega sort. “Black Knightile” vastukaaluks on valgete väga pikkade (30–40 cm) õisikutega “White Profusion”. “Pink Delight” on aga massiivsete säravroosade õisikutega tippsort.
Kasvatada nagu roose

Budleiad vajavad aias päikeselist sooja kasvukohta. Mullastiku suhtes meeldivad budleiadele kergemad ja kuivemad mullad. Raske ja liigniiske muld neile ei sobi. Igal aastal külmuvad põõsad tagasi, kuid taastuvad kännuvõsudest kiiresti ja õitsevad rikkalikult.

Isegi kui põõsad talvel tagasi ei külmuks, soovitatakse ka soojemates maades neid varakevadel mõnekümne sentimeetri kõrguselt tagasi lõigata. Mida tugevamalt põõsaid tagasi lõigata, seda võimsam on taimede kasv ja pikemad õisikud.

Talveriskide maandamiseks võiks budleiadega käituda nagu peenraroosidega. Sügisel lõigata põõsas 20 cm kõrguselt tagasi, veidi mullata ja katta kuuseokstega. Varakevadel eemaldada kuuseoksad ja mullatud muld ning lõigata vajadusel oksad terve kohani tagasi.

Budleiad sobivad väga hästi nii pargi- kui peenraroosidega, üksikult või rühmana murusse, püsilillepeenrasse ja istumiskohtade lähedusse. Davidi budleia on põnev põõsas, mille katmise ja lõikamise vaev tasub end kuhjaga ära."

Miltonia
(ostetud märtsis 2007)

Hübriidid on suuremate ja kirevamate õitega ning neid on lihtsam kodus kasvatada. Õied seisavad taimel ilusad umbes 4 nädalat.

Kasvukoht: valge, mõõduka temperatuuriga või jahedapoolne. Talvel tahavad valgusrikast jahedat (parim 18-20ºC miinimum 12-15ºC) kasvukohta. Kasvu ja õitsemisperioodil vajab 15-25ºC otsese ereda päikese eest varjatud kasvukohta.
Kastmine: Armastavad ühtlast substraadi niiskust ja värsket liikuvat niisket õhku. Kastetakse pehme veega ja väetatakse orhideeväetisega aastaringselt.
Istutamine: Miltooniad kasvatatakse võimalikult väikestes pottides ja istutatakse ümber alles siis, kui substraat on mullaks muutunud või taim end potist välja lükkab. Sobib orhideemuld.